Mis paik on Fethiye?

Fethiye on pisike rannikulinn Edela-Türgis Egeuse mere ääres Muğla provitsis, suurimast turismilinnast Antalyast 140 kilomeetrit läänes. Lähim lennujaam asub Dalamanis 45 kilomeetri kaugusel. Ajavöönd on sama kui Eestis.

Geograafiliselt on tegemist mägise alaga, mis jääb Tauruse mäestiku idaserva (kõrgeim tipp Babadağ, 1969 m). Piirkond on seismiliselt aktiivne, viimane üle kogu piirkonna tuntud maavärin toimus seal mõned aastad tagasi, kõige tõsisemad maavärinad on jäänud aastatesse 1957 ja 1961 (7,1 ja 6,3 palli).

Piirkonna kliima on vahemereline, mis tähendab, et vahelduvad kuumad kuivad suved ning leebed vihmarohked talved. Turismihooaeg kestab maist oktoobri lõpuni, tippaeg on juunist augustini. Hooaja servades jääb keskmine temperatuur 25–30 kraadi, keskel 32–34 kraadi juurde. Oktoobri keskpaigast alates on ilmad aga juba loterii, võib juhtuda, et ilm on suurepärane, aga ka seda, et päevi täidavad sombune ilm ning rohket vihma toovad tormituuled. Talvisel ajal ei lange keskmine temperatuur alla 12 kraadi, kuid sajab rohkelt vihma. Kurioossel moel vaid paar-kolmkümmend kilomeetrit idas on novembrist maini avatud suusakuurort, sest kõrged mäed loovad lume tekkeks soodsa pinnase.

Linn koos servaaladega on provintsi suurim, viimastel aastatel on sealsete elanike arv osaliselt turismi arenemise tõttu kasvanud 140 000-ni (linna enda elanike arv jääb 80 000 inimese kanti). Märkimisväärse osa elanikest, arvatavalt ligi 7000, moodustavad peamiselt Suurbritanniast pärit expat'id ehk inimesed, kes on tulnud sinna püsivalt elama-töötama või vanaduspõlve veetma.

Fethiye kant on hakanud tänu turismi vaiksele õitsema löömisele kiiremini arenema. See on tuntud puhkepiirkond Türgi siseturistide seas, kui sinna on hakanud paketireise korraldama ka Suurbritannia ja Hollandi turismiettevõtted – ehk siis sealsete turistide profiil on teine kui Antalyas. Kuigi Türgi enda majandus on tugev, tabas turismi välisturule orienteerituse tõttu ülemaailmne majanduskriis, mis tähendab, et Fethiye ümbruskonnas kohtab n-ö pooleli hotelliarendusi, aasta-aastalt siiski nende hulk väheneb, sest turul on vägev arengupotentsiaal. Turism on peamine sissetulekuallikas linna põhjaossa jäävas rannapiirkonnas Çalışis, kuid linnas endas ja selle sisemaale ulatuvas ümbruskonnas tegeletakse peamiselt kergema tööstuse ja ka põllumajandusega. Sel põhjusel pole Fethiye kant klassikaline puhkusepiirkond, mis talvisel ajal on välja surnud. 

Veidike ka linna ajaloost. Linna on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 5. sajandil e.m.a, mil rajati praeguse Fethiye eellane Telmessos. Tegemist oli antiikkreeklaste eellaste lüükialaste kõige mõjuvõimsama linnaga. Legendi järgi on Telmessose sadamasse oma vägedega sisenenud isegi Aleksander Suur, kes oli Anatoolia piirkonna vallutamise missioonil. Bütsantsiajal 7.–8. sajandil jäeti paljud hooned Araabia-Bütsantsi sõdade käigus maha. 10. sajandil muudeti linna nime – selleks sai Makri (ka Makre, kr Μάκρη, vabas tõlkes "see pikk"). Linn kogus jõukust ning sai taas piirkonna üheks mõjukamaks. 12. sajandi lõpus ja 13. sajandi alguses langes see türklaste kätte ning liideti 1424. aastal Ottomani impeeriumiga. 19. sajandiks oli tegemist märkimisväärselt suure linnaga, kus oli suur kreeka populatsioon. Esimese maailmasõja järel seoses Türgi vabariigi väljakuulutamisega teravnesid Kreeka ja Türgi suhted ning mõlemad riigid langetasid teineteise jaoks valulise otsuse: saata naaberriigi elanikud oma riigist välja. Makri kreeklased saadeti Mandri-Kreekasse linna, mis nimetati ümber Nea Makri (kr Νέα Μάκρη, tõlkes "uus Makri"). 1934. aastal nimetati linn Fethiyeks, mälestamaks Ottomani õhujõudude üht esimest traagiliselt hukkunud pilooti Fethiye Beyd.