Mida kohapeal teha?



Muidugi saab lihtsalt hotellis varbaid sirutada ning valitud korrad päevas midagi süüa, aga vaevalt et sellest suuremat välja tuleb, sest kant on tohutult põnev. Ideed on jagatud lähikandi ja kaugema kandi tegemisteks.



Çalışi ranna piirkond

Esmajoones muidugi Çalışi rand. Tasuta (varju ja lamamislavatsi rentimine maksab mõned liirid), kilomeetreid pikk, palistatud söögikohtade, restoranide ja baaridega. Ranna põhjatipus asub Koça Çalışi rand, mis on tuntud selle poolest, et seal võeti üles Bondi filmi "Skyfall" (2012) rannastseen. Täpne võttepaik asub Surf Café ees.

Veepark Sultans' Aqua City (koduleht). Selline eelkõige lastele mõeldud atraktsioon. Asub mõnedsajad meetrid veest eemal.

Igasuguseid veega seotud aktiviteeti ning laudade-paatide laenutust pakub ranna põhjaosas asuv Fethiye Surf Center & Surf Café (koduleht). Klubi ees on korralik rand ning kant on veidi vaiksem kui peamine ranna-ala.

Kohalikku õhustikku leiab Yörük Cadırları Cafést (koduleht). Päevasel ajal käivad seal söömas kohalikud, õhtuti aga esinevad peamiselt türklastest turistidele kohalikud muusikud. Vesipiibuvalik on vägev ning pakutakse väga korralikku Türgi kohvi. Paik asub ranna lõunaosas kohe rannalähedasest pargist Fethiye pool, õhtusel ajal leiab selle üles kaikuva kohaliku muusika järgi. 

Pühapäeviti on Çalışis avatud pühapäevaturg (Çalış sunday market), kus müüakse sama kraami, mida Fethiye teisipäevasel turupäeval. Kus turg täpselt asub, on keeruline seletada ja pole ka põhjust, sest pühapäeviti põikavad dolmuş'i-juhid sealt läbi.

Igasugust turistidele mõeldud kaupa müüvad poed piki Çalışi promenaadi ning sellega ristuvat Bariş Manço tänavat (kulgeb samal joonel üle kanali ulatuva ühistranspordi/jalutussillaga). Fethiyes on valik märkimisväärselt laiem.



Fethiye piirkond

Minu jaoks on tohutult võluv kogu Fethiye linn oma mõnusalt kompaktse vormi, pisikeste imelike kõrval- ja tagatänavate, hingematvate päikeseloojangute ning südamesse pugeva sadamaalaga. Ühte ja teist võiks siiski eraldi rõhutada.

Linna peamine turismiatraktsioon on Amyntase hauakamber (sissepääs 5 TL juhul kui onkel on kohal, piltide ja infoga veebileht), mille ehitasid nn eelkreeklased lüükialased 350 aastal e.m.a. Hauakamber on saanud oma nime sellele raiutud kreekakeelse teksti järgi: "Amyntou tou Ermagiou" ("Amyntas, Hermagiose poeg"). Hauakambri juurde pääs on lihtne: tuleks vaadata lõunasse, kust see on mitmelt poolt linnast kaljul hästi nähtav, ning mäkke tõusvaid tänavaid mööda sinna suunduda. Parem oleks seal käia hommikul ehk enne kella 11, siis seal tavaliselt turiste veel pole. Muide, väravatest itta jäävad kaljunuki taha väiksemad kambrid, mida saab vaadelda teelt. 

Tavapärane vaatamisväärsus on Fethiye turg. Turg on tegelikult päris pisike, aga kui varem Idas pole käidud, annab seegi korraliku elamuse. Turg on laias laastus jagatud kaheks: igapäevaseid puuvilju pakkuvaks läänepoolseks osaks ja mereandidele keskendatusega idapoolseks osaks, muu kraami müük jookseb ümber hoone. Kalamüügiõuel tegutsevad kalarestoranid, kus sealtsamast kliendi ostetud mereelukast roog valmistatakse. Turg asub dolmuş'i-peatusest idas, selle leidmine on lihtne. Läbi aasta igal teisipäeval on Fethiyes vähemalt aastakümneid tegutsenud teisipäevane turg (Fethiye tuesday market), mille õhustik meenutab märksa enam idamaade turu oma. Müüakse kõike riietest kuni toiduni, ka värskelt tehtud lokum'it (Turkish delight). See turg asub otse Fethiye linna siseneva tee ääres, dolmuş'i-juhil tuleb lasta teha tee ääres peatus ja õiges suunas viibata.

Pisikesse, kuid väga kiidetud ajaloomuuseumi (sissepääs 5 TL, asub dolmuş'ide lõpp-peatuse lähedal koolide naabruskonnas) on põhjust minna eelkõige siis, kui suurem huvi piirkonna arheoloogiliste vaatamisväärsuste vallas targemaks saada. Põhiosa kollektsioonist on pärit antiikajast, kuid leidub ka leide rauaajast ja hilisemast pronksiajast.

Kohe dolmuş'ide lõpp-peatuse kõrval asub ka Fethiye suurim mošee.

Turistidele mõeldud kaupa (k.a massiivsemaid asju, nagu vaibad, padjad, vesipiibud, mosaiiklambid jne) müüakse tänavatel, mis jooksevad sadamajoonega paralleelselt turust idas. Hästi palju on laiatarbekaupa ja n-ö odavat nänni, kuid kui veidikene süüvida, siis leiab poode, mis müüvad väga omapärast kaupa. Siia juurde käib ka "hoiatus": tuleks olla valmis jooma rohkelt teed (see ei kohusta ostma) ning tublisti vestlema. Veri-ninast-välja kauplemisoskust pole väga tarvis, sest hinnad on tavaliselt siltidel kirjas.

Klassikalist Türgi sauna teenust pakub linnas kaks hamam'i: vanem ja praeguseks turistlikum Old Turkish Bath (klassikaline pakett 40 TL, veebileht) asub kesklinnas turismipiirkonnas ning kohalike seas populaarne Kaya Hamamı kaugemal, kaugbussiliinide jaama läheduses (veebileht). Siin ja seal hotellides pakutakse ka hamam'i-teenust, aga need kaks kohta peaksid olema parimad.

Fethiye kesklinnas kohe sadama lähedal tegutseb igati korralik kino Sinema Hayal (tavapilet 9 TL, veebileht). Kinol on viis saali ja see näitab ka 3D-filme. Ma ei oska öelda, kas on ka ingliskeelseid subtiitreid, aga Türgi möllufilmidel näiteks polegi see vast eriti oluline.

Fethiyes endas randa ei ole. Lähim rand, Aksazlari rand (sisenemistasuta) asub Fethiyest paar kilomeetrit läänes poolsaare linnapoolses servas. Seal käivad puhkamas eelkõige kohalikud inimesed ning turiste kohtab seal harva. Rannas on piknikupingid ja varjualused, seal tegutseb mõistlike hindadega kohvik-restoran. Vesi pole ujumiseks väga hea, kuid kuumal päeval ajab asja ära. Kõige lihtsam on Aksazlari randa pääseda dolmuş'iga, mille marsruut sealt mööda viib, kõige mõnusam jalgrattaga (keerata teelt paremal Aksazlar Café juurest), sest tee on hea ja autosid vähe.

Linn on hästi hõlmatav ka jalgrattaga, sest Çalışis ja Fethiyes on teed tasapinnalised. Jalgrattateed on hästi märgistatud, ühendus Çalışiga kaasa arvatud, ning inimesed ei karda jalgrattaga liikujaid nii nagu Eestis. Rendihinnad ei ole kõrged, aga rentides tuleks olla veendunud, et rattal on kummid täis ning et antakse kaasa rattalukk. Kui plaan linna õhtust sööma jääda, saab ratast parkida restoranide siseõuele vm, mitte tänavale, restode asjapulgad oskavad koha ette näidata.



Lähem ümbruskond

Fethiyest umbes 8 kilomeetrit lõunasse jääb nn varemetelinn Kayaköy (loe: kaiaköi; sissepääs 5 TL). Linnakese nukker ajalugu on seotud Türgi riigi iseseisvumise ja Esimese maailmasõja järgse ajaga. Linnas elasid kuni Kreeka-Türgi sõjani kristlikud kreeklased. Kuna riikidevahelised suhted läksid väga teravaks, jõuti ühel hetkel otsuseni saata teise riigi kodanikud oma riigist välja. Selle tagajärjel lahkusid või viidi minema põlvkondi Ottomani aladel elanud kreeklased. Praegu on ala konserveeritud ning pääseb nii umbes 500 majja kui ka suurematesse hoonetesse, nagu kaks Kreeka õigeusu kirikut. Huvitavat lisalugemist Hürriyeti lehelt (link). Kayaköysse viib Fethiyest dolmuş, aga sinna pääseb ka 8-kilomeetrist matkarada mööda (link) ja väga hea teenituse korral heade piduritega jalgrattaga.

Kayaköys käigu saab ühendada sealse kandi ühe pisema ja armsama rannaga, mis kannab nime Gemileri rand (sissepääs u 3 TL). Rannariba on pisike, aga hästi võluv, ning vesi selge ja märksa kalarohkem kui Ölüdenizis. Ranna vastas lahel asub Gemileri saar, kuhu sealtsamast rannast ka reise korraldatakse. Snorgeldamiseks on vast kõige põnevam kaljusem ala servas. Rannas tegutseb paar kohvikut. Randa pääseb samuti dolmuş'ega, aga võib ka Kayaköy poolt lihtsalt teed mööda mäest alla jalutada, vaated on imelised.

Fethiye lähiümbruskonnas on kõige külastatum rand Ölüdeniz (sissepääs 6 TL), mis asub Fethiyest umbes 14 kilomeetrit lõunas. Tegemist on tõelise turismitööstuse näitega: sisenemine raudväravatest; tehislikud teekesed, mis kaarduvad ümber dušialade, kohvikualade jms; piinlikus korras read lamamistoole ja varje; taevas hõljub pidevalt tandemparaplaaniga sõitjaid; märkimisväärsed toidu- ja päevitusvidinate rentimise hinnad. Samas ei saa seda ka pahaks panna, sest rannal on iseomane kuju: ta kaardub lahes keelena vastu teist laheserva nõnda, et ühele poole jääb jahedama veega avamerega ühenduses vesi ning teisele poole peene liivaga laguun. Lisalugemist ranna ja selle ümbruskonna kohta (link). Ölüdenizi viib Fethiyest dolmuş iga 10 minuti tagant.

Ölüdenizi kõrval on suurem turismimeka Saklıkenti kanjon (sissepääs 5 TL), mis asub 50 kilomeetri kaugusel Fethiyest. Tegemist on Euroopa ühe pikema (20 kilomeetrit) ning Türgi pikima ja sügavaima kanjoniga. Turistidele on avatud umbes neli-viis kilomeetrit mudase põhjaga ja kohati väga kitsaks minevat teed. Kanjon on suletud, kui mägedes on vihmaoht, üldiselt maist septembrini on kanjon avatud. Kuna kanjonis liikumiseks on tarvis läbida ka põlvekõrgust läbipaistmatut vett, ronida üle veega kaetud kivide ning tagaosas ka rinnani tõusva vee, rääkimata sellest, et juba kanjonisuu ees on vaja läbida kümnemeetrine jääkülma veega kärestik, siis tuleks jalga panna tagant kinnised vett mitte kartvad jalatsid, mitte varbavahed (jalatseid ka renditakse ja müüakse väravas). Ja panna pähe tasuta jagatav kiiver, sest teel võib olla langevaid kive. Igatahes on tegemist väga laheda paigaga, lihtsalt ei tohi lasta end kohe väravas kärestikust ära hirmutada. Kanjonisse pääseb Fethiyest dolmuş'iga (12 TL), aga ka ekskursioonidega, aga sellisel juhul tuleb jälgida kanjonis kohaloleku aega, sest seal läheb lõdvalt pool päeva ära. Muidugi, mida varem olla kohal, seda parem! TripAdvisorist leiab hulga pilte ja kasulikku infot (link).

Fethiyest kagusse jääv piirkond on antiiksete linnade ala. Tuntumad neist on Xanthos, Patara, Pinara, Myra, Tlos, Kekova-Simena ja Letoon (paigad kaardil). Kõige mugavamalt pääseb ligi Tlosile, sest sinna viib Saklıkenti kanjonisse suunduv dolmuş, lõunarannikul asuvatesse linnadesse saab rendiauto või ekskursiooniga. Sissepääsu hind peaks kõikjal olema 5 TL. Üldiselt on kõik paigad mingil määral külastatavad ka siis, kui ei ole erilist füüsilist vormi, kuid näiteks Pinaras vajab kõrgemal asuvate varemete ning akropoli nägemine võhma. Kõige lihtsam on samal tasapinnal asuvas Letoonis ning vee all asuvate varemetega Kekova-Simenas. Kui olla vaimustuses antiikajast ja varemetest, võib ühes linnas vabalt kaduda terve päev, kui aga korda lähevad pigem suured mõõtmed ja kõige-kõige-kategooriad, ei pruugi see kant vast pikka põnevust pakkuda. Üksildastele mõtisklejatele ja vähe külastatavate varemete vahel jalutajatele on need paigad aga imelised. Paikade ja antiiksete lüükialaste kohta leiab lähemat lugemist siit (link).

Põnevad on ka Fethiye ümbruskonna külad, kus näeb kohalikku elu ja suuri silmi, sest turiste sinna palju ei satu. Ümbruskonna küladesse viivad dolmuş'id, mis väljuvad peatusest, mis asub peamisest peatusest turu poole, külanimed on märgitud tahvlile.

Kui huvi veidi tõsisemalt matkamisega tegeleda, on selleks samuti mitmesuguseid võimalusi. Türgis on muide matkamine kui selline läinud moodi alles hiljaaegu, nii et tähistatud matkaradu on veel vähe ja tavapärane on kulgemine mööda kitsede sisse käidud radu. Üks sageli ette võetud matku on varemelinnast Kayaköyst Ölüdenizi rannale laskumine, matk kestab paar-kolm tundi ning tarvis on tagant kinniseid jalatseid, sest laskumine on kohati suhteliselt järsk. Rada algab Kayaköy kõrgemas punktis ning kulgeb mööda kaljusid tähistatuna Ölüdenizi külje alla (palju detailset juhendavad infot: osa 1, osa 2). Vägev ettevõtmine tundub olevat ka Ölüdenizist piirkonna kõrgeimale mäele, 1969-meetrisele Babadağile matkamine. Selleks 13-kilomeetriseks matkaks on tarvis füüsiliselt head vormi, korralikke matkamiseks sobivaid jalatseid ning piisavalt vett, sest ettevõtmine kestab terve päeva (detailne leht). Fethiye ala on 500-kilomeetrise Lüükia tee matkamarsruudi alguspunkt (lõpp on Antalyas), seega saab selle ümbruskonnas juppe matkata (häid linke: detailne blogi matkanute teekonnast, praktiline info Wikitravelist). Netist otsides leiab kuhjaga häid ideid.

Fethiye lähemas ja kaugemas ümbruskonnas on tegelikult palju ette võtta ka jalgrattaga. Näiteks teha 30-kilomeetrine tiir ümber linnast läänes asuva poolsaare. Kaasa tuleks varuda korralikult joogivett, sest vahepeal poekesi ei ole ja tee tõuseb kohati päris järsult, ning ujumisasjad, sest teisele poole poolsaart jääb paar imetoredat randa. Üldiselt pääseb rattaga igale poole, aga suuremaid teid tuleks vältida, sest sõidukiirused on kohati pöörased. Väiksemaid teid jagub aga palju, lihtsalt enda treenitus võib piirid peale panna. :) Ratast rentides tuleb mõlemad pidurid üle kontrollida (neid läheb mägedes vaja, laskumisel mõlemat ja korraga), paluda kummid täis pumbata ning küsida kindlasti lukku. Ratast tuleb kindlasti lukustatuna hoida ning looduses näiteks puu külge köites pigem vältida väiksemaid radu, sest perifeersemad neist on täis poolesentimeetriste okastega ohakalisi ning ühest sellise torkest kummi jaoks piisab.


Kaugem kant

Fethiye ja Çalışi ranna reisivahendajate käest saab osta ka kaugemate piirkondade ekskursioone. Muidugi saab minna ka omal käel, kuid ma ei näe sellel suuremat mõtet, kuna kilomeetreid koguneb palju. Peamiselt pakutakse Dalamani piirkonna vaatamisväärsusi, valgete kaljudega ja helesinise veega Pamukkalet ning Türgi ühe paremini säilinud antiikala Efesose ekskursioone, ühe- ja mitmepäevaseid.