Paadunud matka- ja rattasõltlasest seljakotireisijana sattusin ma 2013. aasta oktoobris endagi üllatuseks Türgi turismimekast Antalyast 150 kilomeetrit "üle mäe läände" väiksesse Fethiye-nimelisse linnakesse puhkama. Sest tekkis tahtmine proovida, mis tunne on kordki olla tavaline puhketurist ehk hea hinnaga basseini ääres veidi varbaid sirutada, ning Turkish Airlinesi Türgi siselendude kaardil Dalamani lennujaama juures paistis just see poolsaare taha sopistuva lahekesega kant kaardil lahe välja (piisav põhjus, eks?). Oma veetlus oli ka sellel, et selles piirkonnas on turism sissetulekuallikana alles õitsele löömas. Reis oli tore ning üllatus-üllatus – läks aasta hiljem kordamisele.

See imelik blogi sündis lootuses, et ehk kaotab veel mõni eestlane sellele võluvale linnakesele oma südame. ;)

Ja päike tõuseb

müezzini kaikuv hääl poeb

vargsi mu unne

14. septembri varahommikul

Neljandat korda –
ta üllatab hämmastab
ikka ja jälle

14. septembri õhtupoolikul

Tabatud väga “Türgi”: järjekordne kaupmeheta puuviljakäru; vasakul olid noored teemaja kliendid veel hetk tagasi süüvinud telefonide näppimisse; paremal vanemad teemaja möödanikku meenutamas; esiplaanil üks Türgi miljonist juuksuritöökojast, kus alati on kliente; ning otse keset tänavat riidekuivatusrest – seda kõike sadakond meetrit Kadıköy tuiksoonest, sadamaalast.

Kuidas võib üks linn
mahtuda peopesale

ja südamesse? 

15. septembril

Mõte lendab tuulde
palavus kisub hetke
tee ei halasta

16. septembri ennelõunal

Kümme meetrit veest

ja imelisest vaatest

arusaamatu

16. septembril

 

Julgete päralt
asuurse vee taga on
pelgupaik terav

17. septembril